Eesti parimad päikeseloojangud: rohelise reisija salakohad
Kuldne päikeseloojang rahuliku Läänemere ranniku kohal Eestis
Rannikupankadest metsajärvede ja keskaegsete tornideni – Eesti puutumatud maastikud raamivad loojanguid, mis annavad kesköopäikesele silmad ette. Siin on kohad, kus neid ilma rahvamassita nautida.
Miks pakub Eesti Euroopa kõige alahinnatumaid päikeseloojanguid
Eesti asub 59. põhjalaiuskraadil, mis paigutab Tallinna ja Pärnu umbes samale joonele Gröönimaa lõunatipu ja Alaska Kenai poolsaarega. Juuni lõpu suvise pööripäeva ajal vajub päike vaevu horisondi alla ja hämarikuhelk venib üle kella üheteistkümne. Septembris ja oktoobris, kui taevas pimeneb varem, näed Läänemere kohal karmiinpunaseid ja merevaigukollaseid vaatemänge, mis kestavad nelikümmend minutit või kauem. Riigi hõre asustus – vaid 1,3 miljonit inimest 45 000 ruutkilomeetril – tähendab, et nullilähedase valgusreostusega vaatekohti leiab igast linnasüdamest kahekümne minutiga. Põhjaranniku paekaldad, läänes laiali pillutud sajad saared ja sisemaa liustike vormitud rabad annavad täiesti erineva tausta olenevalt sellest, kas otsid draamat, vaikust või midagi vahepealset.
Rohelise reisija jaoks on Eestis kõik paigas. Metsad katavad üle poole riigist ja ranged looduskaitseseadused hoiavad märgalasid, mis toimivad süsiniku sidujatena. Enamik hotelle Tallinnas, Tartus ja rannikulinnades töötab taastuvenergial, mis tuleb Hiiumaa tuuleparkidest ja Narva lähedastest päikesepaneelidest. Ühistransport sõidab maagaasil ja biokütustel ning üleriigiline bussivõrk jõuab isegi Saaremaa ja Muhu väikeste küladeni, nii et auto rentimine pole hädavajalik. Tallinna vanalinn on täielikult jalakäijate päralt ja rattateed ühendavad kesklinna Pirita ranna ning Kadrioru pargiga – mõlemad on esmaklassilised loojangukohad. Sa toetad riiki, mis kuulub keskkonnanäitajate poolest maailma viieteistkümne parima hulka, ja sinu majutusvalik rahastab otseselt rohetaristut, sest Eesti suunab turismist saadava tulu taastuvenergiaprojektidesse ja loodusradade hooldusesse.
Ajastus loeb. Maist augustini on päevad kõige pikemad, aga ka rahvast kõige rohkem Pirita promenaadil ja Pärnu rannas. September on kuldne kesktee: veel piisavalt soe välisterrassiks, sügisvärvid lisavad rohelusse roostet ja kulda ning hotellid langetavad hindu juuli tippajaga võrreldes kahekümne kuni kolmekümne protsendi võrra. Oktoober toob varasema loojangu – umbes pool seitse –, kuid pangavaateplatvormid on peaaegu ainuisikuliselt sinu päralt ja karge õhk teravdab nähtavust üle Soome lahe. Novembrist märtsini tuleb end soojalt riidesse pakkida, kuid talvised loojangud lumiste Lahemaa rabade või jäätunud Peipsi kohal tasuvad külma ära, kui otsid üksindust ja violetsete ning terassiniste triipudega dramaatilist taevast.
Tallinna rohevööndi loojangupesad
Jäta Toompea vaateplatvorm vanalinnas vahele – suveõhtuti on seal kella seitsmeks õlg õla kõrval rahvast täis – ja sõida kolm kilomeetrit itta Pirita poole. Pirita kloostri varemed seisavad madalal künkal Pirita jõesuudme kohal ja raamivad loojangu teravate gooti kaarte vahele, millel pole katust olnud aastast 1577. Tule rattaga mööda Kadriorust algavat rannarada, pane ratas lukku Merivälja tee parklas ja astu murusest nõlvast üles. Sinu ees avaneb lääne suunas lage meri, esiplaanil purjekad ja lõunahorisondil Tallinna teletorni terav siluett. Ala suletakse kell kaheksa, kuid välismüürid jäävad ligipääsetavaks ja kohalikud laotavad murule piknikutekid hiliseks õhtusöögiks, kui taevas muutub mandariinikarva. Pärast sõida veel kilomeeter põhja poole Pirita randa ja vaata, kuidas viimane helk madalas murdlaines peegeldub.
Metsaelamuse saamiseks võta Viru keskuse terminalist buss number 34 Nõmmele ja välju kahekümne minuti pärast Glehni lossi peatuses. Glehni loss, 1880. aastatel ehitatud veidruslik neogooti kapriis, kerkib männimetsast voorekingul. Käi läbi Nõmme järve ümbritsev ringrada – umbes kaks kilomeetrit – ja jää istuma läänekalda puitsillale. Kui päike vajub lossi kivitornide taha ja vesi peegeldab muutuvaid värve, kuuled vaid rähne ja oravate sahinat puuvõrades. Siin on vaikne isegi kõrghooajal, sest päevakülalised lossist kaugemale harva satuvad. Lähimad majutuskohad on Nõmme keskuses, kümne minuti jalutuskäigu kaugusel ida pool mööda Pärnu maanteed, kus pereäriks olevad külalistemajad pakuvad septembris argipäeviti tube alates neljakümne viie eurost koos hommikusöögiga.
Lahemaa rahvuspargi rannikudraama
Tallinnast tunniajase sõidu kaugusel ida pool, mööda Route One'i, kaitseb Lahemaa 725 ruutkilomeetrit põlismetsa, rabasid ja paekaldaid, mis langevad Soome lahte. Käsmu poolsaar ulatub põhja poole nagu graniidist rusikas ja Käsmu küla vaateplatvormilt avaneb takistamatu vaade horisondini. Pargi auto Meremuuseumi juurde – õuealale pääseb tasuta – ja järgi sinist rada 800 meetrit põhja poole läbi kadastiku kivisele neemetipule. Loojang on siin puhas horisontaalne kihistus: tumedad okaspuud esiplaanil, hõbehall meri keskel ja taevas, mis läbib virsiku-, karmiinpunase ja lillakas tooni, enne kui hääbub indigosse. Vahel puhkavad hülged rannalähedastel kividel ja nende siluetid joonistuvad järelkuma taustale. Võta tuulejope kaasa – Läänemere tuul tõuseb, kui temperatuur langeb.
Teine võimalus on suunduda Altja kalurikülla pargi põhjaservas, kus taastatud 19. sajandi võrgukuur seisab veeristikulisel rannal. Kuuri avatud küljed raamivad loojangu ideaalselt ja sa võid istuda siledatel kividel, selg vastu ilmastikust hallitanud palke, kui lained kahe meetri kaugusel loksuvad. Väljaspool juulit ja augustit näeb Altja argiõhtuti alla kümmekonna külastaja. Küla kiik – hiiglaslik puitraam paepealsel niidul – on suurepärane vaatepunkt, kui reisid lastega: kaare tipul tundub, nagu lendaksid otse loojuvasse päikesesse. Broneeri tuba Vihula mõisas, kaksteist kilomeetrit lõuna pool Route One'i ääres, kus 18. sajandi mõis kütab end maasoojusega ja serveerib õhtusööki müüriga piiratud köögiaias kasvatatud saadustest. Toad algavad hooajavälisel ajal umbes üheksakümnest eurost ja mõis rendib elektrirattaid, kui tahad avastada metsaradu, mis mõisast kiirtena laiali hargnevad.
Saaremaa läänepangad ja tuletorn
Saaremaa, Eesti suurim saar, asub Tallinnast 150 kilomeetrit edelas ja sinna pääseb kolmekümneminutise praamisõiduga mandril asuvast Virtsust Kuivastu sadamasse. Läänerannik vaatab avatud Läänemerele, kus sinu ja Rootsi vahel pole midagi peale 300 kilomeetri vee, nii et loojangud on siin avarad ja segamatud. Panga pank, neliteist kilomeetrit Kuressaarest põhja pool, on neljakümne meetri kõrgune paekallas, mida kohalikud kutsuvad saare otsaesiseks. Puittrepp viib alla vahepealsele platvormile, kust saad vaadata, kuidas päike veepiiriga kohtub, samal ajal kui piiritajad tõusvates õhuvooludes vihisevad. Pangasein hõõgub viltuses valguses merevaigukarva ja iidse merepõhja kihid – ladestunud 450 miljonit aastat tagasi – joonistuvad teravalt välja. Tule kohale pool viis, et jalutada paepealset rada lõuna poole Mustjala suunas ja jõuda peaetenduseks septembris kella seitsmeks tagasi.
Merelisema tunde saamiseks sõida Sõrve poolsaarele saare lõunatippu ja roni Sõrve tuletorni. 52-meetrine, 1960. aastal ehitatud torn on maist septembrini avatud kuni loojanguni. Tuletornivaht võtab sissepääsu eest kaks eurot ja 120 keerdtreppi viivad ringgaleriile, kust avaneb vaade üle Irbe väina Läti poole. Selgetel õhtutel näed 25 kilomeetri kaugusel lõunas Kolka poolsaart, tumedat plekki vajuva päikese all. Tuli töötab siiani ja sa seisad laternaruumis, kui Fresneli lääts oma pöörlemist alustab ja pühkivaid kiiri hämarusse saadab. Kuressaare, saare ainus linn, asub kakskümmend viis kilomeetrit põhja pool ja pakub kõige laiemat majutusvalikut – taastatud viljaaidas asuvast Arensburgi butiikhotellist lihtsate külalistemajadeni Tallinna tänaval. Kahesele toale kulub varasügisel kuuskümmend kuni kaheksakümmend eurot; küsi ka rattarendi kohta, sest enamik hotelle teeb koostööd kohalike rendipunktidega.
Tartu jõekallas ja rabalaudteed
Tartu, Eesti teine linn ja ülikoolisüda, laiub Emajõe kallastel 185 kilomeetrit Tallinnast kagus. Jõeäärne promenaad Raekoja platsi juures pakub rannikukohtadest pehmemat loojangut: peegeldused virvendavad aeglases hoovuses, sõudepaadid libisevad mööda hõbedast kiiluvett vedades ja pastelsed majad vastaskaldal helendavad virsiku- ja roosakarva, kui päevavalgus kustub. Jää istuma Aparaaditehase jõeäärsele terrassile Kastani tänaval – endisest tehasekompleksist on saanud loomekvartal –, kus saad rüübata kohapeal röstitud kohvi või klaasi Muhu siidrit, kuni päike ülikooli valgete klassitsistlike sammaste taha kaob. Veidi ülesvoolu kaarduv Kaarsild joonistub õhtutaeva taustal dramaatilise siluetina. Septembriõhtud on siin kella kaheksani piisavalt leebed välisterrassil istumiseks ja kohviku jäätmevaba mõtteviis – kompostimine, korduvtäidetavad nõud, hooajalised menüüd – sobib rohelise reisimise põhimõtetega.
Metsikuma elamuse saamiseks sõida auto või bussiga kakskümmend kilomeetrit lõunasse Luhasoo rabasse Emajõe-Suursoo alal. Kolmekilomeetrine laudtee looklab läbi turbasambla mätaste, teetumedate laugaste ja kidurate mändide. Ajasta külastus nii, et jõuad kesksesse vaatetorni – kahekorruselisse puitehitisse – umbes nelikümmend minutit enne loojangut. Tipust avaneb läänes katkematu rabalagendik horisondini ja madal päike muudab iga laugassilma sulakiskuvaks vaskpeegliks. Septembris valmivad laudtee ääres jõhvikad ja neid tohib korjata – võta väike karp kaasa. Vaikus on täielik, kui välja arvata lõuna poole suunduvate sookurgede kraaksatused. Tartu hotellid on koondunud raekoja platsi lähedale; Lydia, pereäri Ülikooli tänaval, küsib umbes viiskümmend eurot ja pakub külalistele rattaid, mis sobivad hästi raba rajaalguseni jõudmiseks, kui oled neljakümne kilomeetri pikkuse edasi-tagasi sõidu jaoks piisavas vormis.
Praktilised rohelised valikud loojangujahtijale
Eesti ühistransport teeb autovaba loojangujahi enamikus piirkondades võimalikuks. Tallinna bussi- ja trammivõrk töötab keskööni ning katab tihedate liinidega Pirita, Nõmme ja Kadrioru; sõit maksab kaks eurot või kolmepäevane pilet viisteist. Kaugbussid viivad pealinnast Pärnusse alla kahe tunni, Tartusse kahe ja poolega ning Saaremaa praamile Virtsu sadamasse kolmega, väljumisi on päevas mitu. Saartel ühendavad kohalikud bussid Kuressaaret Panga panga ja Sõrve tuletorniga, kuigi sõidukordi on vaid kolm-neli päevas, nii et kontrolli aegu peatus.ee-st, enne kui õhtuseid väljasõite planeerid. Elektriratta rentimine Tallinnas või Tartus – näiteks CityBike'ilt umbes kaheteistkümne euro eest päevas – laiendab su tegevusraadiust ilma heitmeteta ning enamik rannikuradu ja metsateid on hästi hooldatud kruusakate, mis sobib ka matkarattale.
Majutusvalik loeb. Otsi hotelle, millel on EL-i ökomärgis või Green Key sertifikaat – need tagavad taastuvenergia, jäätmete vähendamise ja veesäästumeetmed. Tallinnas töötab Kadrioru lähedal asuv Centennial tuuleenergial ja annetab osa tulust Lahemaa radade hoolduseks. Tartu Hansa hotell kasutab päikesepaneele ja hallvee ringlussevõttu ning Kuressaare Georg Otsa spaahotell saab maasoojust kinnistu all olevatest puuraukudest. Broneerides otse hotelli enda lehelt, mitte vahendaja kaudu, jõuab suurem osa makstust nende roheliste algatuste toetuseks. Paki kaasa korduvkasutatav veepudel – Eesti kraanivesi on ohutu ja maitseb kõikjal puhtalt – ja võta pealamp, et laudteedel ja radadel süveneva hämaruse käes orienteeruda. Enamikus loojangukohtades puuduvad rajatised, nii et vii kõik kaasavõetu ka ära ning püsi märgistatud radadel, et mitte tallata haprat rabataimestikku ega pangapealseid lilleniite, mis pinnast koos hoiavad.
Enne broneerimist
Küsimused, mida Tallinn kohta küsitakse, vastatud selle kuu numbritega.
September on ideaalne: päike loojub umbes kella seitsme ja poole kaheksa vahel, ilm püsib pehme keskmise sooja tipuga viieteistkümne kraadi ümber ning turistide arv langeb pärast kooliaasta algust järsult. Hotellid langetavad hindu juuliga võrreldes kahekümne kuni kolmekümne protsendi võrra ja argiõhtutel on pangapealsed ning laudteed sageli täiesti sinu päralt. Ka oktoober sobib, kui kümne kraadi ümber temperatuur ja kella kuue paiku toimuv loojang ei sega.
Jah, eriti Tallinna ja Tartu ümbruses. Tallinna buss 34 viib Nõmmele ning bussid 1A ja 34A teenindavad Piritat, kõik sõidavad ka pärast kella kaheksat õhtul. Tartu bussidega jõuab Luhasoo raja alguseni, kui veidi ette planeerida. Lahemaal ja Saaremaal tuleb loota harvematele kaugbussidele ja saarte liinidele, seega kontrolli peatus.ee sõiduplaane ja kaalu majutuse broneerimist tähtsamate kohtade lähedal, et viimane osa jalgsi või rattaga läbida.
Kõige dramaatilisem on Panga pank Saaremaal: nelikümmend meetrit järsku langust Läänemerre, kihiline paekivi hilises valguses hõõgumas ja takistamatu vaade läände üle avamere. Pangapealne rada ja vahepealne platvorm annavad mitu vaatenurka ning tõusvates õhuvooludes tiirlevad piiritajad lisavad stseenile liikumist. Kui eelistad mõju mugavusele, tasub praamisõit ja autosõit end ära.
Altja küla Lahemaal sobib hästi: rand on varjuline veeristik leebete lainetega, ajalooline võrgukuur pakub tuulevarju ja istekohta ning pangapealne kiik lõbustab lapsi, kuni sina päikese vajumist ootad. Ka Nõmme järv Tallinna lähedal sobib peredele – tasane kahekilomeetrine ringrada, pardid, keda toita, ja muinasjutuline Glehni loss, mida enne uudistada. Mõlemasse kohta on lihtne pääseda ning muretsemiseks pole ei järsakuid ega sügavat vett.
Septembris on varaõhtul umbes kaksteist kuni viisteist kraadi, loojangu ajaks langeb see kaheksa või üheksa kraadini. Fliisist või õhemast jopest piisab, kuid rannikukohtadesse võta tuulejope, sest Läänemere tuul tõuseb. Oktoober on jahedam, loojangu ajal keskmiselt seitse kuni kümme kraadi, seega tõmba villane kampsun veekindla kihi alla. Novembrist märtsini on temperatuur nulli lähedal või alla selle ning vaja läheb soojustatud üleriideid, mütsi ja kindaid, kuid selgetel päevadel on nähtavus sageli suurepärane.
