5 parimat salajast rabamatka Eestis ja kus lähedal ööbida
Laudtee vaikse raba kohal turbasambla ja kidurate mändide vahel Eestis
Harjumaa peidetud samblavaipadest Viljandimaa laudteedeni pakuvad need viis vähetuntud Eesti rabarada vaikust, haruldasi käpalisi ja kesköist valguspeegeldust ilma Lahemaa kuulsate radade rahvamassita.
Paukjärve rabarada Kõrvemaa looduskaitsealal: Harjumaa kõige märkamatum kõnnumaa
Viiskümmend kilomeetrit Tallinnast ida pool, laialivalguval Kõrvemaa looduskaitsealal, kulgeb Paukjärve rabarada kolm koma seitse kilomeetrit läbi maastiku, mida Nõukogude sõjavägi kunagi õppustel kasutas ja mis on sellest ajast peale suuresti puutumata jäänud. Kahekilomeetrine laudteering algab kruusaparklast Piibe maantee ääres, põimudes kidurate mändide ja jõhvikamätaste vahel, enne kui avaneb turbasambla väli, mis on nii sügav, et su samm vajuks ilma ilmastikust hallitanud plankudeta meetri jagu sisse. Juuni keskpaik toob murakaõied, mis katavad soo valgete tähtedena, september aga muudab kogu nõo roostepunaseks, kui huulhein kokku tõmbub. Argipäeviti väljaspool juulit ei kohta sa siin praktiliselt kedagi, kuigi Harjumaa kohta otsitakse praegu majutust kõige rohkem. Rada võtab rahulikus tempos poolteist tundi ja vaikust katkestab vaid aeg-ajalt üle lageraba kajav kurekisa.
Kuna Kõrvemaa jääb Tallinna ja idapiiri vahele, majutub enamik matkajaid pealinnas ja sõidab kohale poolepäevaseks väljasõiduks, alustades vara, et tabada hommikust udu, mis püsib raba kohal kella kümneni. Sõit mööda maanteed 33 võtab Tallinna kesklinnast umbes nelikümmend viis minutit, kulgedes läbi Jüri ja Aegviidu, kust saab väikesest Selverist piknikukraami varuda. Parkige viidastatud raja alguses ja järgige ühte laudteeringi päripäeva; ringi kaugeimas punktis asuv vaateplatvorm avab panoraami soolaugastele ja tumedale kuusemetsale nende taga. Hilissuvel tulevad kohalikud ämbritega kuivematelt mätastelt rohket pohla korjama, kuid rada ise jääb ka siis imeliselt tühjaks.
Ööbimiseks annavad Tallinna vanalinna hotellid Harjumaal kõige lihtsama ligipääsu; keskklassi valikud Tartu maantee ääres ja Rotermanni kvartalis pakuvad parkimist ja varajast hommikusööki, nii et jõuad raja algusesse kella kaheksaks. Kui tahad sõiduajast kakskümmend minutit maha võtta, kaalu külalistemaju Aegviidu alevis endas – endises raudteeasulas, kus pensionärid üürivad Jaama tänava puumajades tube ja pakuvad hommikuks koduküpsetatud leiba. Mina broneeriksin Tallinna, sest see annab paindlikkuse külastada samal päeval ka muid kohti – Jägala juga jääb rabast vaid viisteist kilomeetrit lääne poole ja õhtuks saab tagasi tulla rannikuteed pidi läbi Viimsi, Läänemere vaadetega.
Tuhu raba õpperada Pärnu lähedal: Viljandimaa hõljuv laboratoorium
Kakskümmend kaheksa kilomeetrit Pärnust kagus, juba Viljandimaa piiri taga, ehitati Tuhu raba üks koma kaks kilomeetrit pikk õpperada kaheksakümnendatel koolilastele, kuid see on jäänud saladuseks isegi Eesti loodushuvilistele. Laudtee algab käsitsi maalitud infotahvli juurest Tuhu küla serval, tähistatuna väikese pruuni viidaga Pärnu–Viljandi maantee ääres, millest enamik autojuhte märkamatult mööda kihutab. Tuhu teeb eriliseks kaheksast peatusest koosnev tutvustuspunktide rida, mis selgitab raba ökoloogiat pleekinud kilesse pandud kaartidel: turba teke, putuktoiduliste taimede kohastumused ja allpool kinni jäänud iidsete õietolmukihid. Rada on vaevu hooldatud – plangud kõiguvad jala all ja sammal on käsipuud vallutanud –, kuid just see hooletus tähendab, et kohtud rabaga peaaegu nii, nagu teadlane seda aastakümneid tagasi tegi, ilma rahvusparkide poleeritud taristuta.
Ring võtab umbes nelikümmend minutit, kui peatuda iga stendi juures, ja looklet läbi klassikalise rabamaastiku, kus veetase on laudteest vaid sentimeetreid allpool ning taimestik muutub servade kaasikvõsast keskel avatud samblikunõmmeks. Villpead õitsevad mais, luues triibud, mis näevad tumeda turba taustal välja nagu värske lumi, sügisel läheb sookail purpurpunaseks ja kõige uhkem on see vaatepilt septembri kolmandal nädalal. Kuna Viljandimaa majutuse vastu on praegu tugev huvi, annab Viljandi linnas peatumine ligipääsu Tuhule ja veel mitmele loodusobjektile kolmekümne kilomeetri raadiuses. Sõit Viljandist võtab kakskümmend viis minutit lääne suunas mööda maanteed 49, või võib läheneda Pärnust, sõites sama teed sisemaa poole kolmkümmend viis minutit.
Parim peatuspaik on Viljandi ise – väikesed hotellid Tartu tänava ääres ja järveäärsed külalistemajad Viljandi järve lähedal, mis soovi korral pakivad hommikusöögi kaasa. Linna keskaegse ordulinnuse varemed ja rippsild sobivad hõlpsaks pärastlõunaks pärast hommikust rabamatka ning Lossi tänava Köögi pagariäri müüb rukkisaiakesi, mis on ideaalne rajatoit. Kui eelistad rannikulähedust, sobivad sama hästi Pärnu rannarajooni hotellid ja annavad võimaluse ühendada Tuhu pärastlõunaga liival, ehkki teiste Viljandimaa vaatamisväärsusteni lisandub tund sõitu. Mina valiksin kahe ööga rabadele ja sisemaa metsadele keskenduva reisi puhul Viljandi ning broneeriksin toa aknaga järveoru poole.
Valgeraba Endla looduskaitsealal: Jõgevamaa laudteede võrgustik
Jõgevamaa ja Järvamaa piiril laiuval Endla looduskaitsealal pakub Valgeraba rada viis kilomeetrit omavahel ühendatud laudteid, mis lubavad kujundada marsruudi kahest viie kilomeetrini, olenevalt sellest, kui sügavale soo südamesse tahad minna. Peamine sissepääs jääb otse maantee 92 äärde Jõgeva ja Türi vahel, tähistatud puust väravaga ja suure kaitseala kaardiga, millel on näha neli värvikoodiga ringi. Erinevalt enamiku Eesti rabade üherajalisest lahendusest on Valgerabal ristumisplatvormid, kust laudteed hargnevad eri vaatetornide ja varjualuste poole, andes tunde, et navigeerid labürindis, mis ripub turba kohal, mis tekkis siis, kui Balti jääpaisjärv kaheksa tuhat aastat tagasi tühjaks voolas. Punane ring viib kolmekorruselisse vaatetorni, kust avaneb vaade üle kogu kaitseala, kollane haru lõpeb aga tiigi juures, kus aprillis ja mais pesitsevad sookured.
Pikim ring – punane ja sinine kokku – nõuab kaks ja pool tundi ning läbib kõiki rabaelupaigatüüpe alates servade soometsast kuni keskel asuva lageda rabani, kus ainsad toitained tulevad vihmaveest ja turbasammal kasvab meetripaksustes padjandites. Juunis õitseb ümaralehine huulhein – pisikesed valged õied punastel vartel, mis püüavad lämmastiku saamiseks putukaid –, augustis täidab õhu aeg-ajalt ette jäävatel maasiltadel jala all purustatud porsa lõhn. Kuna Endla asub maalises nurgas minimaalse külastustaristuga, on kogu laudteevõrgustik argipäeviti sageli täiesti sinu päralt, isegi kõrgsuvel. Kaitseala sissepääsu juures pole kohvikut ega muid mugavusi peale kuivkäimla, nii et võta kõik vajalik lähimast linnast kaasa.
Neliteist kilomeetrit kagus asuv Jõgeva pakub lihtsaid külalistemaju raudteejaama lähedal ja Maxima poodi varude täiendamiseks, kuid mina majutuksin kakskümmend kolm kilomeetrit lääne pool Türil, kus suurem valik peretaidetud hotelle Pärnu tänava ääres pakub rohkem mugavust ja paremat hommikusööki. Sõit Türilt Valgerabani võtab ida suunas kaheksateist minutit ning rabamatka saab ühendada külaskäiguga Endla külastuskeskusesse kolm kilomeetrit põhja pool Tooma külas, kus näitused selgitavad kaitseala taastamistöid ja turbakaevandamise ajalugu. Tallinnast tulijale võtab teekond Valgerabale läbi Paide umbes poolteist tundi, mis teeb sellest pika päevareisi jaoks teostatava sihi, kui väljuda kella seitsmeks hommikul, ehkki ööbimine Türil laseb kõike tsiviliseeritud tempos avastada ja tabada varajase valguse, mis paneb sambla smaragdselt helendama.
Kuresoo rabarada: Pärnumaa kõrge vaatepunkt üle lõputu soo
Kuresoo Lääne-Pärnumaal on osa avarast Soomaa rahvuspargist, kuid jääb kaugele pargi kuulsatest üleujutatud metsadest ja kanuumarsruutidest, mis tõmbavad enamiku külastajatest. Raba ringikujuline laudtee kulgeb kuus koma kaks kilomeetrit Riisa tee ääres olevast raja algusest, kuhu pääseb vaid järjest kitsamaid kruusateid mööda, mis hargnevad maanteelt 92 Vändra lähedal lõuna suunas. Marsruudil on kahe kilomeetri kohal muljetavaldav kuuemeetrine vaatetorn, ehitatud toorest puidust, mis on ilmastikus hõbedaseks tõmbunud ja kõigub kergelt, kui ülemisele platvormile ronid. Sealt ulatub raba igas suunas silmapiirini – lame roostes ja rohelisena vahelduv väli, mida katkestavad vaid hajusad männisaared ja taevast peegeldavate laugaste sära. See on Eesti suuruselt teine rabakompleks ja tornist avanev vaade teeb selle mastaabi tajutavaks nii, nagu ükski foto ei suuda.
Täisring võtab ühtlases tempos kolm tundi, ehkki paljud matkajad pöörduvad pooleteise tunni järel tornist tagasi, selle asemel et kogu ring läbida – see suundub sügavale soo sisemusse, kus laudtee kitseneb üherealiseks ja eraldatuse tunne muutub sügavaks. Kevad jõuab siia hilja – lumi võib varjulistes lohkudes püsida mai alguseni –, kuid juuniks kihab raba pesitsevatest kahlajatest ja õhk sumiseb putukatest. Parimad matkakuud on september ja oktoobri algus, kui jõhvikad valmivad, kased lähevad kuldseks ja sääsed on esimeste öökülmadega otsa saanud. Kuna juurdepääsutee võib olla konarlik ja kehvasti viidastatud, laadi enne teeleasumist alla kaardid võrguühenduseta kasutamiseks ning arvesta peamaanteelt parklani kahekümne minutiga, sõites aeglaselt, et laineline pind vedrustust ei rikuks.
Lähim korralik majutus on Vändras, kaheksa kilomeetrit põhja pool asuvas väikelinnas, kus Tallinna tänava ääres on paar külalistemaja, kuid mina peatuksin kolmkümmend viis kilomeetrit lääne pool Pärnus, kus on laiem valik hotelle ja restorane, ning käiksin Kuresoos hommikuse väljasõiduna enne pärastlõuna Pärnu rannas. Sõit Pärnust võtab nelikümmend minutit, kulgedes sisemaale läbi Tori ja seejärel Riisa viitadel. Kui teed ringreisi mitme Pärnumaa ja Viljandimaa paiga vahel, kaalu baasiks hoopis Viljandit, mis jääb tunni kaugusele Kuresoost, Tuhust ja mitmest muust märgalast ning kus on paremad söögikohad kui rannakuurortides. Paki termos ja näksid kaasa, sest raja alguses pole midagi peale lihtsa infotahvli ja pingi.
Siksali rabarada Tartumaal: Kirde-turbaalade kuumaastik
Nelikümmend kilomeetrit Tartust lõunas, mööda maanteed 2 Võru poole, osutab väike pruun viit Siksali külakese juures itta rabarajale, mida väljaspool marjakorjamise hooaega külastab ehk tosin inimest nädalas. Kaks koma kaheksa kilomeetrit pikk laudteering, ehitatud kahetuhandendate algul ja renoveeritud kahekümne üheksateistkümnendal, läbib omanäolist maastikku, kus nõukogudeaegne turbakaevandamine jättis maha geomeetrilised laugad ja lõikeservad, mis on vahepeal osaliselt kaasikvõsa ja pioneeriva turbasamblaga kattunud. Erinevalt puutumatutest rabadest, mille pind on püsinud aastatuhandeid häirimatuna, näitab Siksali, kuidas märgalad pärast tööstuslikku kasutust paranevad: mõned lõigud tunduvad metsikud ja ürgsed, teised kannavad ikka veel kuivenduskraavide sirgeid arme. Kontrast loob põneva kihilise keskkonna ja infotahvlid selgitavad turba taastekke ja veerežiimi taastumise aeglast protsessi.
Rada algab väikeselt kruusaplatsilt Siksali kõrvaltee ääres ja järgib laudteed, mis kulgeb päripäeva läbi raba lääneosa. Poole peal hargneb haru itta vaateplatvormile, kust avaneb vaade suurimale vanadest kaevandusveekogudest, mida ümbritsevad nüüd pajupadrikud, kus roolinnud igal mail ja juunil tihedalt pesitsevad. Ring sulgub pärast neljakümne viie minuti pikkust kerget kõndi, ent kui oled linnuvaatleja või fotograaf, tasub arvestada pooleteise tunniga, et platvormil hommiku- või õhtuvalguses viivitada. Raba asub madalas nõos, seetõttu koguneb vaiksetel hommikutel siia udu ja liikumatu vesi peegeldab taevast täiuslikult kuni keskhommikuni. Kuna tegu on Tartumaaga, mitte enam otsitud Harjumaa või Viljandimaaga, on üksindus peaaegu garanteeritud, ka suvistel nädalavahetustel.
Tartu linn on ilmselge tugipunkt: valik ulatub Raekoja platsi lähedal asuvatest hostelitest Riia tänava keskklassi hotellideni ning rabarajani viib otsekohene kolmekümne viie minuti pikkune sõit lõunasse. Marsruut järgib Tartu–Võru peamaanteed Siksali mahasõiduni, kust suundud kolm kilomeetrit itta korralikul kruusateel. Mina jääksin Tartusse vähemalt kaheks ööks, kasutades linna keskusena rabamatkade ja teiste tunniraadiuses asuvate loodusobjektide jaoks ning nautides Tartu suurepärast kohvikukultuuri ja Aparaaditehase toidusaali õhtusöökideks. Kui jätkad lõuna poole, et avastada Võrumaad või Haanja kõrgustikku, kaalu ööbimist hoopis Võrus, mis jätab Siksali raba kakskümmend kilomeetrit põhja poole ja annab hommikuse ligipääsu enne sügavamale kagumetsadesse sõitmist. Võta binokkel kaasa, kui see olemas on, sest avavee ja võsa segu meelitab taastuva turbaala kohale jahtivaid röövlinde.
Eesti rabamatkade marsruudi planeerimine ja praktilised nõuanded
Mitme sellise rabaraja ühendamine nõuab läbimõeldud marsruuti, sest Eesti märgalad on laiali üle kogu maa rannikust sisemaani ja maateedel kogunevad vahemaad kiiresti. Kolme päeva puhul veedaksin esimese öö Tallinnas või selle lähedal Harjumaal, et esimese päeva varahommikul läbida Paukjärve, seejärel sõidaksin lõunasse Viljandisse teiseks ööks, kõnniksin teise päeva hommikul Tuhu rabas ja kolmandal päeval Valgerabas, enne kui põhja poole tagasi pöörduda. See marsruut hoiab päevased sõiduajad alla pooleteise tunni ja koondab rabad loogiliselt. Pikema reisi jaoks, mis ühendab rabad ranniku või kultuuripeatustega, kaalu ringi: Tallinnast Paukjärvele, siis läände Pärnusse ja Kuresoosse, sisemaale Viljandisse ja Tuhusse, kagusse Tartusse ja Siksalisse ning lõpuks põhja läbi Endla ja Valgeraba tagasi pealinna. See ring katab viie-kuue päevaga umbes kuussada kilomeetrit ja näitab Eesti märgalatüüpide mitmekesisust rabadest madalsooservadeni.
Iga rada nõuab kummikuid või veekindlaid matkasaapaid, sest ka hästi hooldatud laudteel võib olla loike ja äärekasvustik pühib jalgu märjaks. Võta maikuu lõpust augustini kaasa putukatõrjevahend, sest tuulevaikses rabasüdames on sääsed ja parmud halastamatud, ning paki kihte olenemata ilmateatest – märgaladel tekib oma mikrokliima ja päikeselisel päeval võib sattuda külma udupanka. Parimad rabakuud on mai pesitsevate lindude ja õitsevate villpeade pärast, september sügisvärvide ja valminud marjade pärast ning aprilli lõpp või oktoober, kui soovid üksindust ega pahanda paljaste okste ja pruuni taimestiku üle. Väldi märtsi ja aprilli algust, kui lumesulamine muudab laudteed jäiselt ohtlikuks, ja ole ettevaatlik novembris, kui varajased külmad tekitavad libeda pinna ilma piisavalt kandva jääta.
Ükski neist viiest rajast ei nõua pääsmeid ega ettebroneerimist ning kõigil on raja alguses tasuta parkimine, ehkki mugavusi on minimaalselt või üldse mitte. Laadi kaardid enne teeleasumist alla – mitmes rabas on mobiililevi nõrk või puudub – ja tangi lähimas linnas, sest maapiirkonna tanklad on lahti piiratud aegadel. Kui ökoloogia sind huvitab, avaldab Eesti Maaülikool tasuta ingliskeelseid märgalade taimestiku juhendeid, mida saab PDF-ina välja printida, ja Estonian Nature Toursi veebileht loetleb piirkonniti värskeid loomavaatlusi. Majutuse osas on Harjumaal ja Tallinna suvisel tipphooajal tark ette broneerida, kuid väiksemates linnades leidub sageli vabu tube ka samaks päevaks, välja arvatud kohalike festivalide ajal. Mina eelistaksin tugipunktideks Viljandit ja Tartut, sest mõlemad ühendavad ligipääsu mitmele rabarajale piisava linnataristuga, mis teeb õhtud meeldivaks, ja mõlema vastu on praegu tugev otsinguhuvi, mis viitab heale hotellivalikule ja konkurentsivõimelistele hindadele.
Enne broneerimist
Küsimused, mida Viljandi kohta küsitakse, vastatud selle kuu numbritega.
September pakub üldiselt parimaid tingimusi: sügisvärvid, valminud marjad, vähe putukaid ja stabiilsed laudteed pärast suviste vihmade kuivamist. Mai on ideaalne linnuvaatlejatele ja lillehuvilistele, sest villpead õitsevad ja kahlajad pesitsevad, ehkki kuu lõpuks ilmuvad sääsed. Väldi märtsi ja aprilli algust, kui lumesulamine muudab laudteed jäiseks ja ohtlikuks.
Kõik viis rada on omal käel läbitavad, tasuta ja ilma lubadeta. Laudteed on raja alguses hästi tähistatud, ehkki viidad marsruudil võivad olla napid, seega laadi eelnevalt alla võrguühenduseta kaardid. Mobiililevi on enamikus kohtades ebakindel, mistõttu on navigeerimisrakendused hädavajalikud, kui piirkond on sulle võõras.
Viljandi Viljandimaal annab ligipääsu Tuhu rabale kolmekümne minutiga, Kuresoole vähem kui tunniga ja Valgerabale viiekümne minutiga, pealegi on seal paremad hotellid ja restoranid kui väiksemates maalinnades. Tallinn sobib hästi Paukjärve ja lääne suuna päevareiside jaoks, Tartu aga Siksali ja kagupoolsete rabade jaoks. Mina valiksin rabadele pühendatud reisi puhul Viljandi.
Tuhul ja Paukjärvel on lühemad ja kergemad ringid, mis sobivad viieaastastele ja vanematele lastele ning võtavad rahulikus tempos alla pooleteise tunni, peatumiskohti on rohkelt. Kuresoo ja Valgeraba tähendavad pikemaid vahemaid ja rohkem avatust ning sobivad pigem vanematele lastele, kes suudavad mugavalt kolm tundi kõndida. Ükski rada ei sobi lapsevankriga trepiastmete, kitsaste lõikude ja ebatasase plangutuse tõttu.
Marjade korjamine on kõigil radadel lubatud ning jõhvikad, pohlad ja murakad valmivad juuli lõpust septembrini olenevalt liigist ja ilmast. Võta väike ämber kaasa, kui plaanid korjata, ja püsi laudteel, et haprat sammalt mitte kahjustada. Kohalikud käivad augustis marjul Paukjärvel ja Kuresoos, ehkki rajad ise jäävad vaikseks.
