Kus Eestis seeni ja marju korjata: praktiline juhend külastajatele

Reeglid, hooaeg ja vajalik varustus

Eesti igameheõigus lubab igaühel riigimetsas jalutada, telkida ja korjata, eeldusel et te ei jäta jälgi ning väldite kaitsealasid ja eramaju. Peamine korjeaeg algab juuli lõpust metsmaasikate ja mustikatega, jätkub augusti ja septembri jooksul kukeseente ja puravikuga ning ulatub oktoobrisse, mil rabades valmivad pohlad ja jõhvikad. Juuli ja august on soojad ja valged, päevavalgust on kuni 18 tundi; september on jahedam ja niiskem, mis sobib seenekorjajatele. Võtke kaasa korv või paberkott, väike nuga, pikkade varrukatega riided, putukatõrje sääskede ja puukide vastu ning laetud telefon, milles on offline-kaart.

Metsa pääseb ka ilma autota, aga aeglaselt. Tallinnast sõidavad bussid ja rongid Aegviitu, väikesesse metsanduslinna, mis asub umbes tunni kaugusel, ning ümbritsev Kõrvemaa maastik on täis tähistatud radu. Tartust sõidavad bussid Otepääle ja Elvasse, mis mõlemad on metsa ümbritsetud. Ühistransport sõidab pühapäeviti harvemini, seega kontrollige sõiduplaani päev varem. Kui plaanite külastada rabaalasid, näiteks Viru raba ümbrust Lahemaa rahvuspargis, hoiavad laudteed teid kindlal pinnal ja marjad on seal septembris sageli rohked.

Parimad piirkonnad ja mis kus kasvab

Lahemaa rahvuspark, mis asub Tallinnast autoga tunni kaugusel itta, ühendab männikud, raba ja ranniku. Mustikad eelistavad liivaseid männikuid, jõhvikad kasvavad aga Viru raba lähedal lahtistes rabades. Lõuna-Eestis Otepää ümbruses annavad künklik maastik ja segametsad augustist alates kukeseeni ja puravikke, septembris aga pohlad kuivematel seljandikel. Kõrvemaa, mis jääb Tallinna ja Tartu vahele, on Tallinna päevaturistide seas populaarne, sest see on lähedal ja hästi tähistatud. Saaremaa ja Hiiumaa pakuvad vaiksemat korjet, kuid praamisõidugraafikud ja ülesõidukulud lisavad aega ja kulusid, seega broneeriksin need vaid pikemaks peatumiseks.

Seente puhul on klassikalised sihtmärgid kukeseened, puravikud ja kasepuravikud, mida leidub kase, männi ja kuuse lähedal. Ärge kunagi sööge seeni, mida te kindlalt ei tunne; mitmel harilikul liigil on ohtlikult sarnaseid liike ning Eesti toiduohutusamet soovitab kahtluse korral konsulteerida kohaliku asjatundja või mükoloogiaseltsiga. Marjad on algajatele ohutumad: mustikad, pohlad, metsmaasikad ja jõhvikad on kergesti äratuntavad. Kaubanduslik korje on mõnes piirkonnas reguleeritud, kuid isiklikuks tarbeks korjamine on üldiselt lubatud. Peske saak ning külmutage või kuivatage see, mida te paari päeva jooksul ära ei söö.

Kus peatuda ja millest loobuda

Tallinn on esimese reisi jaoks kõige praktilisem baas. Hotellid vanalinnas ja Telliskivi ümbruses algavad suvel kahekohalise toa eest umbes 60–90 eurolt öö eest ning hinnad tõusevad juulis ja augustis; odavamad valikud asuvad bussijaama lähedal Kalamajas või Narva maantee ääres. Tallinnast on ühepäevareisid Lahemaale või Kõrvemaale rendiautoga lihtsad ning linnas on kõige laiem valik giidiga korjeteretusi. Tartu sobib Lõuna-Eestile, kesklinnas on külalistemajad umbes 45–70 euroga ning kiire ligipääs Otepääle ja Elvasse. Vaiksema peatumise soovil on Otepääl endal väikesed hotellid ja majakesed, sageli alates 50 eurost, kuid sügisesed nädalavahetused tuleks varakult broneerida.

Lühikesel reisil jätaksin välja kauged läänesaared, kui te ei plaani seal juba kolme või enamat päeva veeta, sest septembris võivad praamisabade ootamised neelata terve päeva. Jätke vahele korjamine linnaparkides ja maanteede ääres, kus saaste ja koerajalutajad muudavad selle halvaks mõtteks. Jätke vahele iga seen, mida te ei tunne, ja jätke vahele kiusatus korjata looduskaitsealadel, kus see on keelatud. Kui soovite giidiga tutvustust, korraldavad Tallinna operaatorid Lahemaal poole päeva matku alates umbes 50–70 eurost inimese kohta, transport ja korv hinna sees. Broneerige majutus tasuta tühistamisega, sest sügisilm võib plaane kiiresti muuta.